Nii palju kui ennast mäletan hoidusin võõrastega suhtlemisest. Meelsamini jälgisin inimesi ja püüdsin leida põhjendusi nende, vahel nii veidratele, tegemistele.
Suureks kireks oli hoopis joonistamine. Joonistasin kaustade viisi inimesi, küll animatsiooni stiilis, küll realistlike natuuridena.
Jõudis kätte aeg liikuda gümnaasiumiklassidesse. Siht tundus igati selge olevat. Kuid siis tegi isa saatusliku sammu. Ta võttis salaja mu joonistused ja viis Tartu Kunstikooli direktorile näitamiseks, et teada saada kas mul on eeldusi kunstiga põhjalikumaks tegelemiseks. Kohtumiselt tagasi tulles teatas isa võidukalt, et kunstikooli direktor soovitas mul kindlasti sisseastumiskatsetele tulla.
Väljakutse oli ahvatlev. Võtsin soovitust kuulda ja, hurraa, saingi Tartu Kunstikooli sisse! Neli aastat tarbekunsti ja kujutava kunsti õpinguid päädis nahakunsti eriala diplomiga.
Kooli lõpuaktusel kutsus õppealajuhataja mu enda juurde ja ilma pikema sissejuhatuseta küsis kas sooviksin saada õpetajaks? Olin hämmingus ootamatust küsimusest. Ei taibanud isegi uurida küsimuse tagamaid. Mõte inimeste ees esinemisest ja nende juhendamisest mõjus hirmutavana. Seepärast ütlesin veendunult, et minust ei saa kunagi õpetajat.
Ilmselt pidas saatus sel hetkel peenikest naeru, sest juba samal aastal ütlesin iseendale: „Never say never!“
Plaanisin jätkata kunstiõpinguid ülikoolis. Paraku kunstiakadeemia uksed jäid minu ees suletuks. Olin selle üle väga õnnetu, kuid soov kunsti kõrgemal tasemel õppida püsis kindlalt mõtetes.
Võtsin sihiks Tallinna Ülikooli (endine TPedI), kus kunstiõpetaja eriala pakkus samuti laialdast võimalust kunstiga tegelemiseks. Ja selle sihi ma saavutasin!
Sisseastumiskatsed Tallinna Ülikooli kunstiõpetaja erialale läksid üliedukalt. Nõnda sukeldusingi pintsli ja värvipaleti kõrval õpetaja elukutse olemusse.
Viie kursuse jagu õpinguid tipnesid kunsti- ja käsitööõpetaja diplomiga. Minust oli saanud õpetaja! Seda küll pigem paberite järgi.
Juba ülikooli ajal käisin koolides praktikal ja tegin esimesi samme täiskasvanute koolitajana. Kogesin õige pea, et koolitajaks kasvamine on täis väljakutseid. See oli justkui jalgrattaga sõitma õppimine. Takerudmised ja kukkumised olid sagedased kaaslased. Samas tundsin, et koolitaja ametis on väga palju köitvat. Teadmine, et saan kellelegi jagada väärtuslikke teadmisi ja oskusi innustas edasi pürgima.
Juhtusin kord lugema töökuulutust, kus koolitusfirma otsis oma meeskonda müügikonsultanti. Müügivaldkond oli mul sel hetkel täiesti võõras. kuid ahvatles töö koolitusfirmas. Salajaseks sooviks oli professionaalsete koolitajate käe all kasvatada ka oma koolitajaoskusi.
Saatsin CV teele.
Õige pea kutsuti vestlusele, millele järgnes eriskummaliste küsimustega ja ajaliselt limiteeritud isiksusetest. Midagi nii keerulist ja pingelist ei olnud ma seni kogenud, kuid test sai täidetud.
Paari päeva pärast kutsuti mind taas kohtumisele.
Tervitustseremoonia järel teatati särasilmselt, et olen teretulnud nende meeskonda. Siis aga järgnes küsimus: Kas soovin saada koolitajaks?
Analoogset küsimust olin kord juba kuulnud, kuid sel korral ma väga ei üllatunud. Arvasin, et küsimuse põhjus peitub mu pedagoogi kraadis ja napis koolitaja töökogemuses.
Selgus aga, et küsimuse ajendiks oli testi tulemus, kus diagrammid ja tabelid näitasid, et minus on peidus koolitaja „geen“.
Olin hämmingus, et üks test nõnda selgesõnalise tulemuse annab. Küllap oli see pigem testi tõlkijate ühesõnaline järeldus testi tulemustest. Kuid mis salata, pehme pai see hingele oli. Sain nõnda kinnituse, et seni tehtud karjäärivalikud olid õiged.
Nõustusin pakkumisega, mis tähendas taas koolipinki istumist. Tuli selgeks saada koolitaja jaoks üliolulised teemad, alates protsesside kaardistamisest ja loomisest kuni juhtimise ja suhtlemispsühholoogiani.
Õpingud olid karmid. Teadmiste kontroll toimus igal sammul. Kui eksisin tuli kõike nullist alustada. Harjutused võisid kesta tunde enne kui juhendaja tunnistas selle sooritatuks.
Seda suurem oli rõõm kui koolituse lõpus sain WISE Internationali koolitaja-superviisori tunnistuse. See oli hetk kus tundsin, et olen valmis ehitanud vundamendi, millele saan rajada kõik oma koolitused.
Nüüd olen koolitajana tegutsenud enam kui 30 aastat. Võin kinnitada, et see on parim elukutse, mille endale valisin.
Iga kord kui seisan koolitajana mõne meeskonna ees, käivitub minus eriline kirg ja energia. Ma saan nendele toredatele inimestele näidata kui palju on neis endis peidus, et muuta maailm enda ümber sõbralikumaks ja oma tegevused edukamaks.
Kui koolituse lõpus tulevad osalejad mind kättpidi tänama, kallistama ja saadavad kirglikke tänukirju siis tean, et sain neile jagada midagi väga väärtuslikku. See on parim tunnustus koolitaja jaoks.
Mis puutub aga kunsti, siis pliiats ja pintsel on mul endiselt käe ulatuses. Kui tekib vaba hetk ja inspiratsioonipuhang, siis piisab vaid käe välja sirutamisest ja looming saabki reaalse kuju.
Rõõm kui saan ka sinuga koostööd alustada.
Võta julgelt ühendust.