Seisin büroohoone fuajees ja ootasin lifti. Peagi seisatas lifti ootama ka veidi närvilise olemisega naisterahvas. Tervitasin saabujat ja sain ka ise põgusa tervituse osaliseks.
Siis avanesid lifti uksed. Sisenesime ja valisime korrused. Lift hakkas sujuvalt kerkima.
Mu reisikaaslane asus rutakalt midagi arvutikotist otsima. Jälgisin viivuks ta askeldamist, siis katkestasin vaikuse: „Kuidas muidu läheb?“
Kuulsin tõtlikku vastust: „Väga kiirelt. Täna eriti.“
Siis tõstis mu kaasreisija pilgu, ohkas sügavalt ja jätkas: „See on täna juba kolmas koosolek. Ja nüüd ma jään veel hiljaks ka“.
Kolmas koosolek !? See oli muljetavaldav, kuid kohe tekkis mul uus küsimus: “Kas sellele koosolekule ei tohi hilineda?“.
Sain selgituse: „Ei, ma lihtsalt pean kohal olema. Võib olla tekib kellelgi minu töö kohta küsimus, millele tuleb vastata“
Nägin siin väikest valguskiirt kaaslase ärevuse maandamiseks: „Siis jõuate kindlasti õigeks ajaks. Koosolekud ei alga kunagi küsimustega“
„Jah, õige küll“, vastas mu vestluspartner justkui veidi erksamalt ja naeratas.
Sel hetkel liftiuksed avanesid. Soovisin talle edukat koosolekut ja liikusin oma tegemiste suunas.
Piisab ühest lihtsast küsimusest: Kuidas sul läheb?
Me kohtume sageli võõraste ja vähem võõraste inimestega, kellega ühine jututeema puudub. Tavaliselt algab meil sel hetkel pingeline mõttetöö: kas alustada vestlust, millest alustada vestlust?
Kuna aga hea vastus kipub sellisel hetkel millegi taha takerduma, tammume me tummalt jalalt jalale või keskendume mõnele asendustegevusele.
Samas piisab ühest lihtsast küsimusest: Kuidas sul läheb?
Tõsi ta on, et kui küsida vaid viisakusest, on ka vastus napisõnaline, stiilis “Tänan, hästi!”. Kui aga küsida siiralt, huviga, avad selle küsimusega justkui ukse teise inimese tunnete- ja mõtetemaailma. Ja seda ka täiesti võhivõõra inimesega. Nagu näide liftist, mida eelpool kirjeldasin. Kaks inimest sattusid kokku vaid loetud sekunditeks. Ometi oli mu kaaslane valmis usaldama mulle oma ärevad mõtted. Miks?
Juhtusin lugema hingehoidja Andrus Lukase lugu, kus ta kirjeldas oma tundeid hetkel kui talle sama küsimus esitati.
Nimelt sattus ta teismelisena mitte just kõige paremasse seltskonda. Nii võeti ta peagi miilitsas arvele. See tähendas, et tal tuli kord nädalas käia miilitsatoas oma tegemistest aru andmas.
Ta tajus esimest korda, et keegi tunneb tema vastu siirast huvi.
Esimesel kohtumisel istus ta vastas võõras mundris mees, kes küsis: „Räägi Andrus, kuidas sul läheb?“
See küsimus ja tähelepanelikult kuulav hoiak puudutas Andrust hinge põhjani. Ta tajus esimest korda, et keegi tunneb tema vastu siirast huvi.
See kohtumine aitas Andrusel teha oma elus kannapöörde. Ta püüdis paremini õppida ja hoida ennast pahandustest eemal, et igal kohtumisel miilitsamehele oma edusammudest rääkida.
Meil kõigil on kiire. Upume oma tegemistesse. Nii me ei jõuagi teisi märgata. Ka me ise jääme tihti oma läbielamistega üksi, sest pole kuulajat.
Kui siis äkki keegi küsib „Kuidas sul läheb?“, on see justkui äratus letargiast: mind märgati, ma olen oluline! Küllap seepärast ongi meie inimesed, nähes, et keegi, kasvõi võhivõõras, tunneb nende vastu siiralt huvi, valmis jagama kõike seda, mis hinges ja mõtetes.