Moetrend, millest tasub hoiduda. Upspeak

11apr.

Moetrend, millest tasub hoiduda. Upspeak

Facebooktwittergoogle_pluslinkedin

Meie hääl on instrument, mis võimaldab hämmastavalt palju. Vaid häälevarjundit muutes saame näidata ennast enesekindlana, lõbusana, hoolivana, hellana. Sageli aga teeme häälega piruette, mida ise ei oskagi märgata. Ja tulemus on soovitust vastupidine, mõjume ebakindlana, ujedana, vahel isegi ärritavana.

Upspeak

Mäletad, koolis õpetati, et inglisekeelse küsilause lõpus on tõusev intonatsioon, st lause lõpus liigub hääl õige mitme noodi võrra kõrgemale. Upspeak-kõne tähendab aga, et hääl liigub kõrgematele nootidele praktiliselt iga lause lõpus.

Siit ka kõnestiili nimetus – upspeak. Samas võid kohata ka teisi nimetusi – high rising terminal (HRT), high rising intonation (HRI), uptalk, rising inflection, moronic interrogative – mis kõik märgivad sedasama tõusvat kõneintonatsiooni.

Tõusev intonatsioon lauselõpus sai esimest korda tähelepanu 1960ndatel aastatel, mil Lõuna-California rikkad teismelised tüdrukud hakkasid seda iseäralikku häälekasutust harrastama.

Tänaseks on upspeakintonatsiooni nakatunud inimesed nii siin- kui sealpool ookeani.

Ka eesti keelekeskkonnas on üha enam kosta lause lõpus tõusvat intonatsiooni. Sellise kõnemeloodia on omaks võtnud nii mehed kui naised. Samas on spetsialistid arvamusel, et  mehed ja naised kasutavad tõusvat intonatsiooni pisut erinevatel põhjustel.

Erinevatest uuringutest selgus, et tõusvat intonatsiooni kasutatakse peamiselt ebakindlust tekitavates olukordades.

Kui meeste enesekindlus kasvab, väheneb nende kõnes upspeak. Naistel tõusev intonatsioon sageli aga jääb püsima, sõltumata positsioonist seltskonnas või teema valdamisest. Arvatakse, et upspeak-intonatsiooniga püüavad naised väljendada oma diplomaatilisust või ebamugavustunnet.

Erinevates vestlusringides on lihtne jälgida, millal uptalk vallutab kellegi sõnavõtu. Tavasituatsioonis lõpetatakse laused, nii nagu eesti keeles kohane, langeva kõnemeloodiaga. Kui aga on vaja vastata telefonile, avaldada mõtteid suuremale auditooriumile või esineda kaamera ees, asendub mõtteavalduse lõpus langev intonatsioon hetkega tõusva häälemeloodiaga.

Samas  inimesed üldjuhul ise ei adugi, et hääletoon neil nõnda muutub. Telefoniteeninduse koolitustel avastavad osalejad sageli üllatusega, et lausete lõpus liigub neil hääletoon kõrgustesse. Ja kui keeruliseks on osutunud upspeak-häälekasutusest vabaneda!

Miks tasub upspeak-kõnest hoiduda?

Eesti keeles on erinevaid intonatsioonimalle, kuid põhiline on siiski langev intonatsioon kõne lõpus. Seda ka küsilause puhul. Selline langev kõnemeloodia annab kuulajale selge sõnumi, et mõtteavaldus on saanud punkti.

Kui aga lõpetada laused tõusva intonatsiooniga, tekitab see kuulajas segadust. Jääb mulje, et jutt muudkui jätkub ja jätkub ja punkti ei tule kuskilt. Pikapeale hakkab kuulajat selline lõputut monoloogi meenutav kõnestiil ärritama. Jääb mulje, et rääkija kuidagi ei raatsi jutujärge käest ära anda. Kõnestiil ise aga jätab selle harrastajast mulje kui ninakast nähvitsast, kes hüpleb ja põrkab ning kuidagi ei suuda maha rahuneda. Pole ime, et mingil hetkel kuulaja kannatus katkeb ja toob kuuldavale hoopis karedama hääle- ja sõnakasutuse.

Soovitused uptalk-moetrendist vabanemiseks

Uptalk, ehk tõusev hääletoon väljendab ennekõike rääkija ebakindlust. Langev hääletoon lauselõpus, vastupidi, jätab rääkijast pigem rahuliku, tasakaaluka ja enesekindla inimese mulje. Seepärast tasub uptalk-moetrendist hoiduda.

Tee esmalt selgeks kas Sinu kõnesse on uptalk sisse pugenus. Ise on seda päris keeruline teha, seepärast palu oma heal sõbral kuulata sinu häälekasutust.

Kui selgub, et upspeak on su mõtteavaldustes oma koha leidnud, siis on paras aeg oma kõnestiili korrigeerima asuda. See võib olla pisut tüütu ja keeruline, kuid järjepidevus viib su kindlasti sihile.

Proovi rääkida lühemate lausetega ja räägi tavalisest veidi aeglasemalt. Nii jõuad jälgida oma häält ja hoida lause lõpus hääletoon all.

Proovi, Sul õnnestub kindlasti.